Kuidas võidelda kloorijoomisega?

Milleks me üldse reegleid kehtestame?

Kas avaliku võimu ülesanne on tõesti trahvide korjamine, mitte meie elu sujuvamaks, rõõmsamaks, turvaliseks muutmine?

Viimati katsetati Pirita teel automaatseid kiiruskaameraid, et kergendada politsei järelevalvet kiiruse ületajate suhtes. Ilmnes, et 94% mõõdetuist ületasid kiirust. Mida see näitab? Massilist seaduskuulekuse puudumist? Pahatahtlikku eiramist? Või on regulatsioon vale? Muide, kui keegi juhtub sõitma Pirita teel kiirusega 60 km/h, siis segab ühtlast liiklusvoogu. Seega on regulatsioon vale.

Aga siis, kui administratiivset sekkumist on vaja, laiutame käsi ja ütleme, et ei saa midagi teha. Selline olukord on tekkinud nn kloorijoojate juhtumiga. Võõrastav on kuulata avaliku võimu esindajate selgitusi, et neid ei saa keelata, sest klooriühendid on legaalsed ained, lihtsalt neid kasutatakse valesti.

Kaotsis mõte

Selles juhtumis on kaotsi läinud mõte, miks üldse midagi reguleeritakse. Ka pesapallikurikas on täiesti legaalne sporditarve, kuid kui seda kasutatakse kellegi pea lõhkilöömiseks, siis on see kurika väärkasutus. Lahendus pole kurika ärakeelamine, vaid kurikaga virutaja peab ühiskonnast eraldama. Nii ka kloorijootjate puhul: tegemist on raskete kehaliste vigastuste tekitamisega, selle eest tulekski nuhelda. 

Alati ei tea me, mille järele on vaja riikliku jõuga valvata ja millega saab kodanikuühiskond ise hakkama. On aeg pöörduda tagasi juurte juurde: reguleerida võimalikult vähe, lasta kodanikuühiskonnal areneda.